Artur Alliksaar luulekogu referaat
kujutluste voogamine ja aheldumine mitmesuguste rütmiliste, kõlaliste ja tähenduslike
sarnasuste või kontrastide kaudu. Alliksaare luuletused kujunevad sageli suurteks hajuvate
kontuuridega kompositsioonideks, mis paeluvad huvitavate mõttekäikude, rikkaliku
kõlamängu, julge metafoorika, sõnaleidlikkuse ja riimivirtuoossusega. Viimastel
loominguaastatel liikus Alliksaar kindlalt klassikalise vormi suunas ning kirjutas saatusega
leppinud, kaduvustundest varjundatud luulet. Tema loomingus sagedasti kasutatavateks
märksõnadeks on surm, pulm (-ad), mälu, armastus, veri, valu, õhtu, öö, liiv, vesi. (Kruus)
Juba gümnaasiumiaastail kirjutama hakanud Alliksaar toetus eelkõige arbujate, Marie Underi
ja Rilke eeskujule, mis on läbi kogu loomingu teda saatnud. Poeeti on oluliselt mõjutanud ka
1920. aastate vene luule eesotsas Sergei Jesseniniga.
Lisaks Jessenini loomingu tõlkimisele on Alliksaar eesti lugejateni toonud teistegi vene
annaabi.ee 
