NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
periodiseeringu(te) probleemiga (Fischer-Lichte 2004: 6–7). Kronoloogilises
plaanis kerkib kõigepealt küsimus eesti lavakunsti folkloorsest aluspõhjast. Meil
puudub pesuehtne rahvadraama, teatrikunsti ja draama algeid võis aga leida
juba vanematest, XIII–XVI sajandist pärit laulumängudest. Mängude algse,
eeskätt maagilise iseloomu asemel kerkis neis hiljem esile pigem lõbustuslik külg.
7 Tavandilistes traditsioonides, mis kandsid kultuslikku iseloomu (mardi- ja
kadrisanditamine, kosja- ja pulmakombestik), ilmnes põhimõtteliselt „lavastuslik”
element, rahvamängud võisid aga omakorda läheneda näidendile: selgesti
eristusid osalised, dialoogid ja tegevus (Mirov 1998: 283–305). Kuigi folkloori
pinnalt ei sündinud teatrikunsti selle üldeuroopalikus tähenduses, heiastub eesti
teatri nn. folkloristlik eellugu hiljem rahvaluule ainese ja motiivide rakendamises
kutselisel laval. 1930. aastatel, mil ametlik ideoloogia soosis nn.