Quo vadis, Eesti?
mitte lahendust. Tundub, et meil polegi rohkem tundeid kui vaid ahnus ja hirm.
Korraldatakse streike, inimesed ei tee enam koostöd ja üks eestlane sööb teist. Kuni me
ise end ei muuda, ei maksa ka mujalt muutusi otsida.
Sel ajal kui jahutakse ülemaailmse kriisi kohta, käib võitlus niiöelda elu ja surma
nimel. Selle asemel, et koos oma jõud ühendada ja midagi reaalselt parandada, on alati
lihtsam vinguda. Muidugi ega asi vaid vingumisega piirdu, hakatakse kadetsema, teise
kaasmaalase eest õhku ära hingama. Eesti on justkui tekk inimeste vahel, mida kõik enda
peale tõmbavad. Kui ühest otsast keegi teki enda peale saab, pole jälle teisel tekki, sellele
enam ei mõelda, et naaber võib öösel surnuks külmuda. Mõte, et kõigi jalad teki all
soojas oleksid ja igaüks tekki natuke edasi koob, on ka võõras. Teoorias oleks ju palju
kergem lihtsalt ise midagi anda ja teha. Miks peetakse õigeks ja nähakse vaeva teise
annaabi.ee 
