kollasele märkmepaberile kirjutatud nõmedusi seljale kleepis. Tema vihikutesse soditi lollusi ning kotist näpatud isiklikud asjad ringlesid tunniajal käest kätte. Mariat kiusati ja kiusajate nimekirja kuulusin ka mina. Ma levitasin klassis kuulujutte tema isa kohta, kes oli siia kolimise eelduseks valinud uue töökoha, mis oli kodulinnale suhteliselt lähedal. Maria isa oli kena keskealine mees ning kasvatas Mariat üksi. Sisimas kadestasin teda väga, sest tal oli isa, keda minul kunagi ei olnud. Kadestasin ka tema häid suhteid isaga, mis peegeldusid neid poes nähes või telefonitsi vestlemas kuulates. Mina elasin emaga. Ma ei teadnud oma isast midagi ning alati isast juttu tehes, sai ema vihaseks. Ta vihastas tegelikult iga asja peale. Vahel mulle tundus, et ma vihkan oma ema, sest tal polnud minu jaoks kunagi aega. Kõik minu materiaalsed soovid
nende asjade üle. Huumor ja kahtlased kokkusattumised olid väga üllatavad. Näiteks olukord, kus spiooni iseloomuga mees kontrollis oma naise truudust ning veendumaks, et naine teda petab, tõi võrdluseks alumised vurrud. Või see olukord, mil satuti planeeritud jalgpalli õhtul satuti vastaste kodudesse ning veedeti tormilised ja salapärased ööd. Kokkuvõtteks võib öelda, et kõik oli tasemel. Kõige enam kadestasin ma selle varjupaiga sisustust ja tegevuse lihtsust ja vaimukust. Näitlejate vähesus tegi kõik lihtsalt mõistetavaks.
annaabi.ee 
