Osoonikihi olukord ja seda mõjutavad tegurid
kit sasse ringi ja ei pälvinud laialdlast tähelepanu. U.Veismanni(1992) andmeil saadi täiendavat
teavet 1989 aastal , meteoroloogiatehiskaaslasel asunud instrumendilt TOMS. Selle kohaselt oli
tegu Antarktika osoonikihi väikeste leketega. " Teadlaste vähest huvitatust osooniuurimustest näitab
seegi, et TOMS instrumendi tulemustele, mis hilisematel ülekontrollimistel näitasid selgelt
osooniaugu sündi, ei pööratud vajalikku tähelepanu. Osa süüd on arvatavasti ka kabinetirutiinist
tingitud programmeerimisvigadel. "(E.Kyrö, 1993, lk 3,4)
1991 aastal Colorado ülikoolis koostatud arvutimudel viitas kolmandiku osooni kadumisele
Antarktika kohal. See muutis tõsiseks nii atmosfäärifüüsikute kui ka poliitikute suhtumise. Tõsist
tähelepanu hakati p öörama varasematele mõõtesarjadele. E.Kyrö(1993) andmeil leiti kõigist umbes
40-st Antarktikas asuvast uurimisjaamast üle 30 aasta pikkusi vaatlussarju, kus oli selgelt näha
osoonikihi olukorra pikaajaline muu tus.