Tervitustekst väljasurnud inimkonna sarkofaagist
Too laupäev oli möödunud aasta kõige masendavam päev. Isegi taevas oli hall.
Aegajalt sadas külma vihma. Puude lehed olid norgus ja mitte ükski loodusmärk ei näidanud,
et on südasuvi.
Sõit surnuaeda tundus pikk, kuigi vahemaa oli ainult napp 20 kilomeetrit. Järgmine
tund oli hirmus. Nägin ainult nukraid inimesi ja neid oli palju. Sain veel kord kinnitust, et
meie memm oli tuntud, austatud ja armastatud inimene oma külas. Vahetult enne surnuaiast
lahkumist kutsus kabelivaht meie pere enda juurde." No mis siis nüüd", mõtlesin ma. Ta
rääkis ja rääkis ning lõpuks ütles, et hauda kaevates leidsid nad väga vana sarga. See sarnanes
pigem sarkofaagile, kui traditsioonilisele kirstule. Kuna see oli ajahamba poolt nii puretud ja
liigutades varises veel rohkem kokku, pudenes kusagilt sisemusest välja paberrull, mis oli
seotud kokku linanööriga. Kalmistuvaht ütles, et kõik muu peale paberirulli pandi tagasi ning
annaabi.ee 
