Eesti looduslikud pühapaigad
uustrükk 1584, David Dubberhi volikiri 1586, Jesuiitide teated 16. sajandi lõpust
ja 17. sajandi algusest, Dionysius Fabriciuse kroonika 1611, Franz Nyenstede
kroonika 1609/1611, Tallinna sinod 1627, Johannes Gustlaf 1644 jne.
Kokkuvõtvalt
Kirjalikud allikad loovad diakroonilise silla läbi sajandite, annavad hilisemale
pärimusele sügavama ajalise dimensiooni, näitavad nähtuste püsivust.
Teavet on palju rohkem: ka teised rahvausu valdkonnad, paikadest iseäranis
kabelikohad, ristid, matusekohad, ka sellised looduslikud ohvrikohad, mille puhul
pole juttu puudest.
Teabe iseloom: enamjaolt üldine taust, harvem andmeid konkreetsetest
paikadest.
Rahvaluule allikad
Intensiivsem kogumistöö algab 19. Sajandi II poolele, kogujaiks õpetlased,
kaastöölised
Teave pühapaikadest enamasti järgmistes kogudes: Jakob Hurda kogu 1860-1906
(H), Matthias Johann Eiseni kogu 1880-1934 (E) jne.
… muud allikad, vaata õisist
Tänaseni säilinud suuline teave
annaabi.ee 
