"kabekivide" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

juukseid, roo-*sat suud ja julgeid silmi. Vöö oli tal täis pusse ja nuge, ühel puusal kõlkus suur mõõk, teisel roostetanud amb, ees oli tal suur kann veini, kõrval aga istus lihav, lohakalt riietatud tüdruk. Kõik ta ümber naersid, vandusid ja jõid. Lisage siia juurde veel paarkümmend väiksemat 390 rühma, siis ettekandjaid tüdrukuid ja poisse, kes pea peal kannusid hoides edasi-tagasi saalisid, mängijaid kummargil oma kuulide, täringute, kabekivide, luude kohal, tülisid ühes nurgas, suudlusi teises, -- ja teie saate umbkaudu pildi kogu sellest kupatusest, millele langes suure leegitseva tule helk, pannes kõrtsi seinal tantsima hulga hiiglasuuri veidraid varjusid. Kõik sumises ja kumises nagu suure kirikukella õõnsuses, mida kõigest jõust lüüakse. Praevarda all olev pann, millele ladinal sularasva tilkus, täitis oma särisemisega nende tuhandete kahekõnede vaheaega, mis ühest kõrtsitoa otsast teise rist-lesid.