V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
riisujad hulgana peaukse ümber, mida tõukepoom juba üsna lömmi oli löönud, mis aga siiski
veel vastu pidas. Kärsitult ootasid nad viimast, otsustavat hoopi, mis ta lõpuni sisse oleks
löönud. Igaüks tahtis ligemale pääseda, et esimesena sisse tormata rikkalikku kirikusse,
avarasse varakambrisse, kuhu olid kokku kuhjatud kolme sajandi varandused. Rõõmust ja
ahnusest rõkates tuletasid nad üksteisele meelde toredaid hõberiste, suurepäraseid bro2
4
0
kaatkuubi, kullatud hõbedast hauaehiseid, koori ohtraid kaunistusi, siis säravaid pühi,
tuledest sätendavaid jõulusid, päikesest sädelevaid lihavõtteid, kõiki neid hiilgavaid
pidupäevi, kus kirstud pühakusäilmetega, lühtrid, sakramendiastjad, tabernaaklid,
reliikvialae-kad kulla- ja teemantmägedena altaritele kuhjusid. Kahtlemata oli sel
silmapilgul igal vargapoisil ja sandil, võllaroal ja logardil palju vähem meeles mustlastüdruku
vabastamine kui kiriku riisumine