Aristoteles ja metafüüsika
ta nimetab jumalaks. Jumal ei sisalda endas mingit võimalikkust, ta on läbinisti tegelikkus ja puhas
vorm (vormide vorm).
Kuna Aristotlese sõnul on kõige liikuva miski liikuma pannud, siis tekitas see aga probleemi
sundliikumise seletamisega (näiteks lendulastud vibunoole liikumine). Seda, et peale noole laskmist
vibu enam noole liikumist ei mõjuta, kuid nool liikub ikkagi edasi, selgitas Aristoteles keskkonna
kaastoimega: keha liikumisel mõjutab ta enda ümber olevat keskkonda (näiteks õhku), mis säilitab
mõne aja jooksul võime panna keha liikuma. Seega oli tema sõnul keskkond vahepealne
liikumapanija. Sellega leiti aga probleeme juba hellenismiajastul, kus Johannes Philopon (6. saj pKr)
leidis, et viskaja kehale annab mingi mittemateriaalse liikumapaneva jõu, impetuse (ladine keelest
hoog, hoogsus). Sellest arenes välja impetusefüüsika, mis kokkuvõttes oli siiski vastuolus klassikalise
annaabi.ee 
