Ehkki Trevithick pani sassiile ehtsa postitõlla kere, lõi ta põhimõtteliselt pigem veduri kui auto eelkäija (vt lisa 4.). Oma teise mudeliga, mille Trevithick Inglismaa maanteede halva seisukorra tõttu kaevanduse horburaudteede rööbastele pani, jõudis leidur lõplikult veduri juurde. Uusaja liikumise eelajaloos oleme jõudnud punkti, kus kaks arengujoont kahes suunas rööbassõiduki ja tänavasõiduki suunas liiguvad (2, lk 21). 19. sajandi keskpaiku oli Trvithici kaasmaalasel George Stephensonil õnnestanud saavutada tunnustus rööbastel liikuvale aurusõidukile, raudteele. Peamine probleem, mille Newcastle'i kaevuri poeg Stephenson lahendama pidi, seisnes selles, et peale rööbastele paigutatud aurumasina tuli teha veetavaks ka selle kütus süsi ja vesi. Et see võimalik oli tõestas Stephenson juba oma esimese veduriga, mis tegi proovisõidu 1814. aastal Killingworthi kivisöekavanduses. Kuuekilomeetrise tunnikiirusega vedas see 30 tonni kasulikku
ning uus kuningas Karl XII samuti vaikis, siis luges ta end vabanenuks kõigist truudustõotustest ja muutus Rootsimaa jõuliseks ning vihaseks vaenlaseks (veider on see, et just siis kaks tema suurt vaenlast surevad kindralkuberner Hastfer ainult 48 aastaselt ja Patkuli vend Karl). Kõigepealt katsus ta õnne Brandenburgis, kuid edutult, tema eestkostja, Preisi minister Danckelmann arreteeriti mingi õukonnaintriigi pärast. Mõnda aega oli ta külaline oma kaasmaalasel Otto Arnold von Paykulli majas. Mitte kaugel selle mõisast elas Buckowis vana kindralfeldmarssal krahv von Flemming, kelle vennapoeg Poola kuninga August II Tugeva suur sõber oli. Himur ja nautlemishimuline kuningas oli mõnedel andmetel 365 lapse isa tal oli peaaegu haarem sisse seatud, kus daamid nime "maitresse en titre" kandsid. Samal ajal on see kuningas ajaloos tuntud sellega, et ta Euroopas portselani tegemise käima pani.