V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Kui ta üles platvormile
tõsteti ja kui teda kõigist platsi nurkadest nähti nööride ja rihmadega häbiposti ratta külge
kinni seotuna, kostis üle platsi hämmastav huilgamine ühes naeru ja mõnitavate hõisetega.
Tunti ära Quasimodo.
Jah, see oli tema. Saatuse teed olid tõesti imelikud! Nüüd oli ta häbipostis just samas
paigas, kus teda päev varem oli juubeldades tervitatud ning narride paavstiks ja vürstiks
valitud, kaaskonnaks Egiptuse hertsog, hulguste kuningas ja Galilea keiser. Uks on kindel:
rahva seas polnud ühtki inimest, kellele see kokkusattumine kuidagi selgelt silmade ette
oleks kerkinud. Ka süüalune ise ei mõelnud sellele. Gringoire oma filosoofiaga aga p_uudus
siit.
Peagi pani meie kõrgeaulise kuninga vannutatud trompetipuhuja Michel Noiret rahva
vaikima ja kuulutas härra prevoo korralduse ja juhatuse järgi kohtuotsuse välja. Pärast seda
tõmbus ta oma mundrimeestega vankri varju.