Harilik vaher
Puude ja hiite austamise
kommetes on palju paralleele. Ka kreeklased pidasid puud elavaks olendiks ja nümfide elupaigaks.
Viimased sündisid ja surid koos puudega. Sageli kuuldi neid kaeblevat, kui kirvehoop puud tabas ja
veritses hoopide all nagu elusolend. Kui puuderüvetaja jumalanna Cerese hiies püha puu pihta lõi,
purskus veri haavadest ja puu südamest kostus nümfi anuv hääl, et teda säästetaks, sest on ta ju
jumalanna teener. Kuid kurjategija vastas: “Ole sa jumalanna kaaskodanlane või jumalanna ise,
mind see ei sega!” ja viis oma patuteo häbematult lõpule. Nümf vandus talle kättemaksu: “Mina,
Cerese poolt armastatud, elan siin puus ja surres määran sulle ärateenitud karistuse!” Kuidas taoline
karistus välja võis näha, sellest jutustab poeet Apollonios (3. saj. eKr) Paroibose isast kõnelevas
saagas. Ka see ei pidanud hamadrüaadi palvet millekski ja langetas puu, milles puuvaim oli
aastasadu elanud
annaabi.ee 
