Psühholingvistiline essee keeleuniversaalide leidmisest
loomadest ja nende suhtlusviisist. Samas semantiline ja foneetiline pool on sarnased. (Evans,
Levinson 2009: 442) Teada on ka see, et ahvilised on teatud piirini võimelised inimkeelt
omandama. Neil võib seega olla samasugune keeleorgan mis inimestelgi (Chomsky 2000)
ning inimkeele erilisuse üldistus ei pea jällegi paika, kui seda võivad ka loomad omandada.
Selles vallas peaks keeleteadlased ja bioloogid koostööd tegema, jõudmaks
Keel on üks paremaid näiteid kaasevolutsioonist, kus koos arenevad bioloogia ja kultuur.
Bioloogia piirab ja suunab keelestruktuure, ent ei dikteeri neid. (Evans, Levinson 2009: 446)
Sellest tulenevalt võib öelda, et bioloogia ja keel küll teevad koostööd, kuid bioloogilises
mõttes pole inimesele antud sündides kaasa mingeid eeldusi, mis annaks kindlaid juhiseid,
kuidas keelt teatud struktuuri järgi omandada.
Evansi ja Levinsoni artikli, millel essee suures osas põhineb, võtab lühidalt kokku see, et
annaabi.ee 
