Surmaesteetika muutmine ja selle muutuse peegeldus ehtekunstis.
Huvitav on see, et
kaasaegses ehtekunstis kasutavad surma temaatikat ja selle esteetika paljud kunstnikud oma
töödes ja suhe sellele muutub viimasel ajal järjest kiiremini. Kunagi tunti surma ees hirmu
ning aukartust, kunagi inimene oli mortal, täna aga saab surma üle nalja heita, seda
erotiseerida või lihtsalt oma loomingus surmale/surmast mõelda. Muutuvad esitusviisid,
sümbolid ja arusaamad, aga surma esteetika muutub keerukamaks ning huvitavamaks.
Surmatemaatika kasutamine kaasegses kunstis on muutunud. Selle esteetika on täiesti
tagurpidi pöördunud. Kas see on ühiskonnateadvuse toimuvate protsesside peegeldus? Või
sai kunstnik nii suure vabaduse, et kasutab mistahes mõistet ja esteetikat, isegi kui see ei ole
ühiskonna jaoks ,,normaalne"? Või ongi selline vabadus ühiskonnateadvuse peegeldus?
Kunagi oli kunstnik ühiskonna ori, selles mõttes, et kunstniku looming oli suunatud vaatajale,
et kunst oleks huvipakkuv ja vaatajale sobiv. 1960