Pärast kümme kuud kestnud ettevalmistusi väljus Dias suvel 1487 (eri andmetel tõenäoliselt augusti lõpus või augusti esimestel nädalatel) Lissabonist Tejo jõelt laevastikuga, mis koosnes kahest 50-tonnisest (vähemalt 100 tänapäeva tonni) karavellist ja ühest varustuslaevast toidu ja vee jaoks, mis oli kaks korda suurem raalaev (mõnedel andmetel oli ka see karavell; mõnedel andmetel oli abilaev hoopis väiksem). Abilaeva kaasapanemine oli arvatavasti uuendus. Lipulaeva "São Cristovão" kamandas Dias ise,tüürimeheks oli Pêro de Alenquer, kes kirjutas Vasco da Gama esimese reisi kirjelduse ning kellel kuningas tema teenete eest oli lubanud kanda siidrõivaid. Teist karavelli "São Pantaleão" käsutas João Infante, kellel oli tüürimehena abiks Alvaro Martins. Varustuslaeva juhtis Bartolomeu vend Diogo Dias (teistel andmetel Pedro või Pêro Dias), tüürimeheks oli João de Santiago (see nimi
rekonstrueerimiseks. Rahvausund on ristisusuaegne usund, pärast 13. sajandi vallutust. See ei ole ka ajas ühtne usund: katolikuaegne, rootsiaegne, 19. sajandi rahvausund, 20. sajandi rahvausund. Rahvausund ja ajalooline kultuuriruum 15. sajandil püsib muinasusund, kuid katoliku usk tungib tugevalt sisse. 16. sajandil on eestlastest saanud üldjuhul katoliiklased, kuid samas püsivad edasi mitmed muinasusundi traditsioonid (nt väikeste panuste kaasapanemine surnule). Tekib sünkretistlik sümbioos vanast ja uuest, kus kristliku sisuga uskumused on tulnud vanade uskumuste kõrvale ning vanadest on midagi kadunud. Vanad uskumused kestavad teatud sfäärides välja 19.-20. sajandini. Rootsiajal püsib olukord üsna samamoodi nagu 16. sajandil. Vahe on võib-olla selles, et Põhja-Eesti saab varem luterlikuks kui Lõuna-Eesti. Pühakud ei mahu luterlikku maailmapilti, luterlased ei omasta pühakutele sakraalset mõõdet pärast nende surma.
annaabi.ee 
