JOHNATAN LIVINGSTONE MERIKAJAKAS
Jonathan Merikajakas mõistis,
et tülpimus ja kartused kärbivad kajakasoo eluiga, ning rookinud end vabaks neist elas lendamises tõesti
kaunist pikka-pikka ELU.
Nad saabusid loojangul pärast päevalasku, just siis, kui hingerahu leidnud üksildane Jonathan sõudis
oma armsakssaanud taevas. Kaks kajakat, heledat nagu ehatähe valgus, ilmusid otse ta tiivaulatusse
ning mõlema pilk selges öises taevas oli aval ja sõbralik. Ent veelgi võluvam oli nende kaasalennu võrratu
kooskõla; nad saatsid teda kummaltki küljelt, täpselt ja muutumatult toll eemal ta enese tiivaotstest.
Sõnatult korraldas Jonathan neile katse, millega harilikud kajakad toime ei tule. Ta kallutas tiivad
pidurduseks, jäi peaaegu paigale püsima. Kaks kirgast lindu kordasid katset ta mõttekiirusel, jõudsid
lukkasendisse samal hetkel kui ta ise. Nad tundsid tigulendu.
Siis, emmates tiibadega keha. sööstis ta järsult pikeesse saja üheksakümne miilise vaardiga, ent nad ei