Aukartus elu ees
Teadmiste ja oskuste progress viib inimkonna üksnes ebaolulises sfääris edasi. Oluline
on, et me saaksime paremateks ja sügavamateks inimesteks.
Tegudes ja kannatustes peame toetama neid jõude inimestes, mis püüdlevad rahu,
ülemat kui igasugune mõistus.
Me oleme õigel tee, kui usaldame oma enda mõtlemisvõimet ning ootame temalt eluks
vajalikku tunnetust ja tõdesid.
Nii nagu valguskiir koosneb värvilistest kiirtest, nii sisaldab aukartus elu ees kõike, mis
armastuse, headuse, kaasakannatamise, kaasarõõmustamise, rahuarmastuse, ja andestust
valmiduse näol moodustab eetika.
Me kõik peame täitma loomulikkuse nõuet ja seisma selle eest, et väljendamata tänu
leiaks väljenduse. Siis on maailmas enam päikest ja enam jõudu headeks tegudeks.
Omaette aga peab igaüks meist end selle eest kaitsma, et ta maailmakäsitluses ei võtaks
maad kibestunud sententsid maailma tänamatusest. Maapõues on palju vett voolamas,
mis allkatena päevavalgele ei jõua. Sellega võime end lohutada