poolt, riiklik kuuluvus ei muutunud, s.t iseseisvust ei taastatud. Teine Nõukogude okupatsioon lülitas Eesti poliitiliselt ja majanduslikult NSVL üleliidulisse süsteemi (põllumajanduse kollektiviseerimine, tööstuse integratsioon, muulaste immigratsioon). Suuri inimkaotusi toonud massirepressioonid leevendusid pärast Stalini surma (1953). Sellega ning majandusliku olukorra paranemisega (sealhulgas põllumajanduses) kaasus aga süsteemiga mugandumine ning kaasajooksiklus (väljendus eriti parteiliikmete arvu kasvus). Üleliidulise majandusliku ja poliitilise stagnatsiooni olukorras NSVL lagunemisel õnnestus Eestil taastada iseseisvus 20. augustil 1991. Eesti esimene president oli Kontstatin Päts ,teine Lennart Meri neljas Arnold Rüütel ning hetkel valitseb Toomas Hendrik Ilves.
Stalini isikukultus võtab ennenägematu ilme. Inimesi arreteeritakse öösiti, arreteerijad on ise aga järgmised ohvrid. MB julgus rääkida tõtt on imetlusväärne, kui arvestada, et tema sõpru-kirjanikke, lavastajaid, näitlejaid, intellektuaale kadus iga päev jäljetult või saadeti Siberisse (Jesua: kõige suuremaks patuks pean ma argust; MB on tunnistanud oma kohutavaid hirmuhoogusid, kuid julgus polegi hirmu puudumine, vaid selle ületamine). Samas pugemine ja kaasajooksiklus ei aidanud ka eriti (Vseviovi ,,Müstilise Venemaa" näide: 1934 toimus partei kongress, mida nimetati ,,võitjate kongressiks" Stalini tiib oli saavutanud lõpliku võidu trotskistide-leninistide üle. Totaalne ja naeruväärne Stalini ülistamine ja lausvale Vm-l tegelikult toimuva kohta. Hiljem hakati seda nimetama ,,mahalastute kongressiks" üle 1000 saadikust enamik langes hiljem repressioonide ohvriks. Paljud kirjanikud, kes olid nõuk