Iseasi, kas me seda ka tunnistame. On palju õpetajaid, kes seda endale ei tunnista, kuid on palju ka neid, kes oma mentaliteete peale suruvad ja unustavad ära õpilase kui isiksuse. Ma arvan, et kui õpetaja unustab ära oma tähtsuse õpilase elu kujundamisel ja õpilase kui inimese, on ta teinud ehk oma karjääri kõige suurema vea. Järgnevalt, minu kursuseõe sõnad: ,,Kui õpetaja suudab tekitada huvi, arusaadavalt ja õpilasi kaasahaarvalt selgitadaoma ainet, pühendada neid oma tegemistesse - loob ta kõik eeldused selleks, et noor inimene kasvades temaga sarnased väärtushinnangud omandab." Siin kohal raputan ma pead ja ei taha nõustuda sellega, et õpilane peaks omandama õpetajaga sarnased väärtushinnangud. Pigem ütleksin ma nii, et õpetaja peab olema küllaltki tolerantne erinevate väärtushinnangute suhtes, mis õpilastel on. Ja õpilane
Hindamisel tuleb valida äärmiselt täpselt sõnastust, mis ei tekitaks kaheti arusaamise efekti. (lk 194) Üliõpilaste hindamine sisaldab kolme järku: Hindamiskriteeriumite püstitamist. Tõedusmaterjalide leidmist, mis aitab seatud standarditele saavutamist. Hinnagu andmine, millisel määral on saavutatud väljundid. Hindmaisel on alajaotused: enesehindmiane, vastastikuhindamine ja õpetajahindmaine. Enesehindmaine ja vastastikhindamine võimadavad hinnata virgutavalt ja kaasahaarvalt. Teadvustades õpilasi oma võimalusestest. Aitab otsida tõendusmateriali. Aitab hindamis oskuse tekkimisele. (lk 195) Kvalitatiivsele hindmaisele on pahaks pandud, et see on subjektiivne ja ebausaldusväärne. See on m'õõtmismudelitest tuletatud kirjeldus. Teisiti öeldes, kas me saame hindamis tulemusi usladada, on nad usaldusväärsed. Kas hindamised hindavad seda, mida vaja? Mõõtmismudelis tähedavad reliaablus ja usaldusväärsus: stabiilsust, dimensionaalsust ehk
annaabi.ee 
