August Gailit ja Anton Hansen Tammsaare - õpimapp
liig ühekülgselt: erootika, erootika ja erootika! Oleks kindlasti
mõjusam ja usutavam olnud, kui sellest massi kihavuses kimeleks ja
higistaks üks äärmise erootiku tüüp, kui et alati ja ühevõrdselt tiirased
on kõik kunni pidalitõves kõduneva raugani ja iga purpurtõppe sureva
meheni.
"Purpurse surma" aine ulatus on kohutavalt suur: romaan lõpeb kogu
inimkonna hääbumisega! Aga kui tähtsuseta on ikkagi aine ulatus ning
kui tähtis läbitunt, kaasaelat, psükoloogiliselt võltsimatu, täpne käsitlus,
seda kriipsutab Gailiti uus romaan jälle kord alla. Terved rahvad
hukkuvad hirmsa tõve möllus! Kogu maakera on ainus korjuste kuhi!
Ent me jääme külmaks. Määratumad naiste parved märatsevad ja
purustavad metsikus hüsteerias ringi! Rebitakse üksteise käest õhinas
viimased mehed narmaiks! Aga meie ei usu märatseva naistekarja
kirge, sest et me pääle paberi ja trükitähtede muud ei näe.