öelda, sest ajal, mil vaaraosipelgat jälgima hakati, oli ta juba troopikas ja subtroopikas laialt levinud. Liigi esmakirjeldus pärineb loodusuurijalt K. Linnelt. Väidetakse, nagu oleks Linne kirjeldatud sipelgaisendid leitud muuseumisse toodud vaarao muumiast; liigi pesitsustavasid arvestades pole see ka päris võimatu. Euroopast leiti vaaraosipelgas esmakordselt 1828.a. Inglismaal kaminakivide vahel pesitsemas. Vähem kui 150 aastaga on vaaraosipelgas, tänu inimese tahtmatule kaasabile, jõudnud kõigile mandritele ja vallutab üha uusi alasid. Troopikas elab vaaraosipelgas peamiselt vabas looduses, pesitsedes mullas, kivide all, teiste sipelgate ja termiitide pesades, kuid tungib ka inimelamutesse. Euroopas on külmakartlik vaaraosipelgas täielikult kolinud hoonetesse. Mida kaugemale põhja poole, seda rohkem on ta levik seotud asulate ja linnadega, kus leidub köetavaid hooneid. Suurlinnades elab ta ka tänavate all, soojustrasside läheduses, levides neid
(Leesment 1940: 4.) Sellest patendist teavitati 30. Septembril 1822 ka Liivimaa Ülemkonsistooriumi. Nimede kinnitamise lõppotsuse on kubermanguvalitsus seetõttu jätnud ,,priiuse- kuulutava kohtu" teha, samuti on mõisavalitsusi palutud olla valvsad. Et see aga kõigepealt kirikuõpetajate mõjutada olevat, mis liignimed talupojad võtavad, siis palub kuberner, et konsistoorium õhutaks pastoreid selles asjas tähelepanule ning kaasabile. Kuidas nimepaneku esimene järk tegelikult kulges, ei ole täpselt teada. Originaaldokumente pole enamasti säilinud. Leo Leesment on kogu Saarde kihelkonna kohta leidnud vaid ühe perekonnanimede originaalnimestiku Pati vallast. Ülejäänud nelja valla nimestiku pole säilinud. (Leesment 1940: 3.) Saaremaa Jaani kihelkonnas oli samuti säilinud vaid ühe valla Jaani kirikuvalla perekonnanimede originaalnimestik (EAA f 1865 n 1 s 68, vt Lisa 5).
annaabi.ee 
