Marc Chagall - "Pariisi aastad"
Metsikus lahtiütlemises kukub naine habemega mehe peale, vedades enda järel kitse. Mees,
kes teeb hirmunud ja kaitsvat nägu, kraapides oma toolil kintsu, hoiab naist eemale temast
kõvasti kinni haarates. Mehe häda ja naise vihane instinktiivsus on väljendatud sajanditevanuse
kompositsioonitrikiga, mille läbi pannakse meid tõlgendama liikumise dünaamilisust ja liini
vasakult paremale.
Maali ,,Minu kihlatule" (,,To my betrothed"), maalitud samal ajal, töötas Chagall välja
kaasaaegsema lähenemise samale süzeele, kuigi seksuaalsuse käsitlemises on see maal
jällegi arhetüübiline. Siin arendatakse kogu süzee elujõulisust (kompositsiooniline struktuur on
eraldatud oma totaalse rahulikkusega visuaalse meediumi terminites): naine põimub pulli peaga
mehe õlgade ümber nagu madu, sülitades talle näkku, samal ajal kui mees, iga ilminguga
rahulikkusest, haarab naise jalga zestiga, mis viitab pigem ihale kui kaitsele. Lugu ja selle
sümboolne sisu on eraldamatud
annaabi.ee 
