esinevatelt teravikelt Sädelahendus. Esimeseks elektriliseks nähtuseks, millega inimesed kokku puutusid, oli välk - atmosfääri elektri säde-lahendus. Seejärel avastati elekter, mis tekib hõõrdumisel (näiteks klaasi hõõrumisel nahaga, või juuste kammimisel). Sädelahendusel muutub õhk väga tugevas elektriväljas lühiajaliselt elektrit juhtivaks, kuna õhus sisalduvad laetud osakesed omandavad põrkeionisatsiooni esile kutsumiseks piisava kineetilise energia. Erinevalt kaarlahendusest puudub sädelahenduse korral elektroodivahelist pinget alal hoidevseade. Seetõttu väheneb pinge lahenduse käigus kiiresti ning põrkereaktsioon lakkab. Hiiglasliku sädelahenduse näiteks on välk. Voolutugevus välgu helendavas kanalis ulatub sadade tuhandete ampriteni, temperatuur aga on mitukümmend tuhat kraadi. Kuiv välku ei kasutata kui loodusliku energiaallikat, sest välgu võimsus voltides põletaks läbi kõik seadmed
Plasmakeevituse puuduseks loetakse suudmiku lühikest iga, mis laguneb kuumuse ja plasmajoa toimel. Võrreldes kaarkeevitusega on plasmakeevituse eelisteks: · suurem jõudlus · kaare pikkuse muutusele väike tundlikus · võimalus keevitada kõiki metalle nii alumises kui ka vertikaalses asendis. Plasmakaarega lõikamine põhineb surutud kaare omadusel tiungida sügavale metalli, sulatades sedakaarlahenduse abil. Surutud kaare kõrge temperatuuri mõjul ioniseerub gaas kaarlahendusest läbiminekul tugevast ning moodustub plasmavoog, mis eemaldab sulametalli lõikekohast. Kaar tekitatakse lõigatava metalli ja lõikepõleti pea sees paikneva sulamatu volframelektroodi vahel Kaarleekplasmat nimetatakse madalatemperatuuriliseks (plasma temperatuur on 5000...20000 kraadi. Kaarplasmalõikamisel kasutatavad gaasid peavad tagama plasma tekke ning kaitsma volframelektroodi oksüdeerumise eest. Nende gaasidena on kasutusel lämmastik ja
annaabi.ee 
