Surmaesteetika muutmine ja selle muutuse peegeldus ehtekunstis.
Isegi surmakultuuris ja -kultuses on oma esteetika ja kanoonid, mis toovad erinevatest
kultuuridest midagi sarnast. Sõna ,,esteetika" ei pea olema surmast rääkimise kontekstis
eksitav. Eelajaloolisel perioodil olid need kaks mõistet elu ja surm kultuuri alused. Idee
igavikust pärast surma määrab muinasaja tsivilisatsioonide ilmet ja vaimu. Päris oluline
keskajal oli usk usk kui pääsetee surmast. Surma teema on nii tähtis, et juba muinasajal oli
matusetseremoonia kaanoonite ja reeglitega määratletud.
Arusaam surmast, kui elust teises maailmas oli hästi arenenud juba Vana-Egiptuses, see on
nähtav nende kunstis ja mütoloogias. Kinnitusi surmajärgse elu olemasolust ja uskumustest
leiab muldapanekutest, rituaalidest ja kunstist juba preliterate kultuurides. Sõltumata
surnukeha soost ja vanusest, võib paleoliitilistest muinaskalmetest leida oma kaasaja kohta
tüüpilisi sõjariistu (kivipikukirved, jahiodad) ning skeletid on enamasti kaetud ehetega.
annaabi.ee 
