Taani raamatukultuur
traditsioonina rikkalikus, tihti tantsuga ühendatud ballaadiluules. Selle tekkimise õitseajaks oli
XIII ja XIV saj., kuid neid sigines juurde ka XV ja XVI saj., mil neid üles hakati kirjutama.
Hiljem kasutasid taani romantikud (Joh. Ewald, A. Oehlenschläger, J. L. Heiberg)
rahvaballaade, ammutades neist oma ilusamad motiivid.
Keskaja kirjalik looming seisis peamiselt ladinakeelsete ajakroonikate kirjutamises, millega
tegelesid mungad ja vaimulikud. Kaaluvaim teos oli Saxo Grammaticus'e (u. 1140- u. 1200)
ladinakeelne Taani ajalugu ,,Gesta Danorum", mis koosneb 16 raamatust. Selle ülesande andis
talle Lundi sõdur-peapiiskop Absalon, kelle arvatav sekretär Saxo oli. Nähtavasti kirjutas
Saxo alguses kaasaegse osa ja laiendas siis teost kogu Taani ajalooks, algaegadeni välja.
Viimase koostamisel on ta olnud aga suurel määral ebakriitiline, jutustades vabalt edasi vanu
taani ja islandi saagasid, mille sisu ta võttis ajaloolise tõena
annaabi.ee 
