Mardipäev-mardilaulud
inimeste ellu pikkadel sügisõhtutel. Usuti, et mardiõhtu pühitsemine toob õnnistust
põldudele. Pereisa pruulis mardipäevaks õlut ja pereema küpsetas odrakaraskit, et
talu söögilaud oleks pühapäevasem. "Siis on põlluhaldjas sellest meelitatud ning
laseb järgmisel suvel põllule sadada kosutavat vihma ning paista päikest ja nurme
ei ründa rahehood ega paduvihm ning ei piina põud." Ka oli kombeks süüa
mardihane. Hani oli kodutalus tähtis kodulind, karjane kaagutamas vainul ja
jõekäärus.
Üksluised ja igavad olid mardipäeva ajal põllud. Lepik tukkus ja heinamaa oli
tõsine. Ainult rohelised rukkiorased rõõmustasid silma koos Tikamäe kuuskede ja
mändide igihaljusega.
Enne marti olid naised virgad, et saada Mardile mauk kaela riputada. Ja viht linast
ja takust lõnga pidi mardipäevaks tingimata juba valmis olema. Ning mardiõhtut
oodati põnevusega. Eriti ootasid seda noored. Mardilaupäeval lõpetati töö varakult,