Theodor Lutsu tegevusest ja tähendusest eesti filmiloos
kompositsioonikeskmeks n.-ö. elava valguse, suure päikeselaigu puudealusel võrkpalliplatsil
või üllatab vaatajat päikesemänguga kasarmuõuel nagu filmis „Noorsõduri esimesed päevad“
(1930). Hoopis kummalised on aga Lutsu kaamerasilma ette sattunud Saaremaa hobused
filmis „Kas tunned maad...“, kus metsatukas rahulikult karjatuvad loomad on nagu lapilises
peiterüüs: neile langevad päikesest valgustatud puulehtede varjud.
Mustvalge filmilindi toonisuhteid kasutab Luts ka kaadrisisese värvidramaturgia
saavutamiseks. Veel üks võte Põhjarannikust: kaugusesse ulatuv metsaga kaetud kaldajoon ja
loiult lainetav meri. Esiplaanil jäme kasetüvi. Selle mustade tähnidega hele koor annab
otsekui juhttooni lehtpuumetsa kokkusulavale tumedusele ja merepinna valkjale helgile.
Theodor Lutsu üheks tugevaks küljeks on olnud ka inimhulga liikumise ja tegutsemise
näitamine. Mõnikord ta otsekui vermib inimesed ümbritsevasse keskkonda, saavutades niiviisi
annaabi.ee 
