pandi just 1949. aasta veebruaris algus Eesti Ponomarenko. Karotamm ise saatis pika kirja süüasjale. Selle aja jooksul arutati Eesti NSV Malenkovile, hiljem ka Stalinile, kus tunnistas juhtkonnaga seotud küsimusi ÜK(b)P Kesk end osaliselt süüdi. Ta möönis oma vigu komitee orgbüroos, sekretariaadis ja Poliit kaadripoliitikas, kuid ei võtnud omaks büroos vähemalt 15 korral. Kompromiteeriva süüdistust kulakute soosimises. Küllap lootis materjali kogumine vältas kogu 1949. aasta, ja Karotamm parteilise enesekriitikaga oma kohta selle eest hoolitsesid eriti kohapealsed säilitada. informaatorid, kes teavitasid Moskvat Eesti Kuid organisatoorsed järeldused ei jäänud
Oluline see, et teatud kokkupuude välismaaga muutis hoiakuid. Tekkis reziimivastasus. Sama oli tähendatav sõja lõpus ja sõjajärgses NSV Liidus. Paljud ohvitserid leidsid, et on mõistlik, kui NSV Liidus midagi muutma hakatakse. Rahva ootused muutuste järele olid 45. aastal väga suured. Dekabristide nimetuse kasutamine on siiski tinglik. Stalin adus seda rahulolematus, selle tulemuseks polnud reformid, vaid kruvide kinni keeramine. See leidis väga selge väljundi ka kaadripoliitikas - pidev kaadri puhastus - 100 000 inimesi igal aastal heideti parteist välja. See asendas seda 30. aastate suurt terrorit. Ega sellised suuremad puhastused ei oleks jäänud ka tulemata, sest see, mis enne Stalini surma hakkas toimuma, nt juudiküsimus, siis 53. aastal alanud arstide süüasi oleks viinud välja 30. aastate terrorini. Selle partei liikmeskonna puhul on esialgu eriseisundis Eesti, Läti, Leedu ja
annaabi.ee 
