lõhustumis-ahelreaktsioon. Aktiivtsoonis uraanipadrunite vahel olev grafiit etendas neutroniaeglusti osa, välised kompaktsed grafiidikihid aga moodustasid peegeldi, mis suunas neutronid tagasi aktiivtsooni, kui nad sealt uraani-235 tuumasid lõhustamata või uraani-238 tuumades neeldumata välja lendasid. Et ahelreaktsioon ei algaks enneaegselt, paigutati reaktorit ülalt alla läbivatesse spetsiaalsetesse kanalitesse kaadmiumvardad, mida oli kerge üles tõsta ja alla lasta. Kaadmium neelas ahnelt neutroneid ega võimaldanud neil laviinitaoliselt paljuneda. Varraste järkjärgulise reaktorist väljatõmbamise teel oli võimalik väga kindlalt ja täpselt reguleerida ahelreaktsiooni algusmomenti ja kiirust ning automaatselt hoida seda mistahes soovitaval tasemel. Peale selle olid reaktoris kanalid mõõteriistade ning neutronitega pommitamiseks aktiivtsooni viidavate ainete jaoks. Reaktori töö käigus tekkis
tuumades. Järelikult jääb lagunemisel neutroneid üle. Kui ühe lagunemise käigus eraldub rohkem kui üks neutron, siis lagunemiste arv hakkab kasvama ja tekib nn. ahelreaktsioon. Tuumareaktoris kasutataksegi uraani ahelreaktsiooni. Et ahelreaktsioon ei väljuks kontrolli alt, tuleb vältida neutronite suurt paljunemist. Selleks kasutatakse tuumareaktoris neutroneid neelavat ainet, milleks on kaadmium. Tehniliselt on see lahendatud nii, et kütuse sees on kaadmiumvardad, mida saab reaktsiooni piirkonda rohkem või vähem sisse viia. Täielikult sisseviidud vardad peatavad tuumareaktsiooni. Reaktoris on ka torustik, milles olev vesi aurustub ja paneb tööle elektrigeneraatorid. (Tsernobõli katastroof 1986. a.) Termotuuma energeetika. Selles kasutatakse kergete tuumade ühinemist, mille käigus eraldub veel rohkem energiat kui ahelreaktsioonis. Niisugused reaktsioonid toimuvad Päikesel, kus ja sealt pärinebki Päikese energia.
annaabi.ee 
