(Napoléon I Kaelakee afääri kohta ) Koopia ekslikult Marie-Antoinette'i nimega seostatud kaelakeest 1772. a tellis kuningas Louis XV kahelt Pariisi juveliirilt oma südamedaamile krahvinna du Barryle kaelakee, mille sarnast polnud ükski surelik naine veel kandnud. Juveliirid asusid tööle, kuid teemantide kokkuost, nende briljantideks lihvimine ning kaelakee meisterdamine võtsid palju aega. 10. mail 1774 Louis XV suri ja vast valminud kaelakee jäi juveliiridelt välja ostmata. Meistrid lootsid, et ehk soovib uus kuningas Louis XVI kinkida ehte kuninganna Marie-Antoinette'ile, kuid riigikassa ei saanud enam kuningale sellist summat eraldada, sest Prantsusmaa asus Inglismaa nõrgendamise eesmärgil toetama Ameerika Ühendriikide iseseisvuse eest võitlejaid. Pealegi poleks kõrk Marie-Antoinette eales nõustunud kandma eelmise kuninga armukesele mõeldud kaelakeed. Juveliirid pakkusid ehet Vene keisrinnale
Kuidas aga läheneda kuningannale? Juhuslikult sattus ta seltskonnas kuulma üht noort ja ilusat daami rääkimas oma sõprussidemetest kuningannaga. Daam tituleeris end krahvinna de La Motte'iks ja väitis end olevat Marie-Antoinette'i lähedane sõbratar. Talle auahne kardinal kaelakee usaldaski. Daam aga tõttas koos abikaasaga Londonisse, kus nad hakkasid noaga briljante keest välja koukima, et neid maha müüa. Briljantide müümisel nad vahele jäidki. Võhikutena küsisid nad juveliiridelt vääriskivide eest uskumatult madalat hinda. Mõlemad sulid toimetati Pariisi, kus nad kelmuses süüdi mõisteti. Kuid kõmulehed mustasid Marie-Antoinette'i väites kus suitsu seal tuld. Kuninga ja kuninganna ilmumine kohtusse tõestamaks, et nad proua de La Motte' ei tunne, oli väärsamm, mida poleks ühegi hinna eest tohtinud teha. Seda kasutasid kõmulehed kuningakoja laimamiseks. (Kaelakee afääri ei tohi segi ajada kaelakee looga Al. Dumas' vanema raamatust "Kolm musketäri"!)
Kuidas aga läheneda kuningannale? Juhuslikult sattus ta seltskonnas kuulma üht noort ja ilusat daami rääkimas oma sõprussidemetest kuningannaga. Daam tituleeris end krahvinna de La Motte’iks ja väitis end olevat Marie-Antoinette’i lähedane sõbratar. Talle auahne kardinal kaelakee usaldaski. Daam aga tõttas koos abikaasaga Londonisse, kus nad hakkasid noaga briljante keest välja koukima, et neid maha müüa. Briljantide müümisel nad vahele jäidki. Võhikutena küsisid nad juveliiridelt vääriskivide eest uskumatult madalat hinda. Mõlemad sulid toimetati Pariisi, kus nad kelmuses süüdi mõisteti. Kuid kõmulehed mustasid Marie-Antoinette’i väites – kus suitsu seal tuld. Kuninga ja kuninganna ilmumine kohtusse tõestamaks, et nad proua de La Motte’ ei tunne, oli väärsamm, mida poleks ühegi hinna eest tohtinud teha. Seda kasutasid kõmulehed kuningakoja laimamiseks. (Kaelakee afääri ei tohi segi ajada kaelakee looga Al. Dumas’ vanema raamatust
annaabi.ee 
