Rooma, vabariik ja keisririik
Kuni oodati peatset maailma lõppu, polnud Jeesuse elu ja õpetuse kirjapanek kristlastele
oluline. Selle viibimine sundis aga pärimust kirjalikult talletama.
Kuna kristlus oli kasvanud välja juutide usust, siis oli Jeesuse sõnum saabuvast
Jumalariigist ning usk temasse kui lunastajasse mõistetavad üksnes Vana Testamendi
inimkonna pattulangemiseloo ja Messia ilmumist kuulutanud prohvetite õpetuste taustal.
Vana Testament oli seetõttu kristlastele samavõrd püha kui juutidelegi. Kuid kristlaste jaoks
pidi pühakiri sisaldama ka Vana Testamendi kuulutuste teokstegemist ja uue ajastu sisse
juhatamist Jeesus Kristuse poolt.
Nii valmis I sajandi viimasel kolmandikul kristlike autorite sulest mitu kirjutist Jeesuse
elust ja õpetusest ehk evangeeliumi (evangelion – kreeka keeles rõõmusõnum). Neist neli –
Markuse, Matteuse, Luuka ja Johannese evangeeliumid – arvati hiljem pühakirja osadeks.