Retsensioon raamatule „Juudid, leedulased ja holokaust“
Kaunases 25. juunil 19417, saab jälgida sündmustekäiku, asjaolusid ja tulemust. Seesugune täpsus ja
korrapära iseloomustab kogu raamatut. Eidintas kasutab teoses ka oma vanemate mälestusi. Näiteks
kirjeldab ta, kuidas üks juuditar 22. juunil 1941. aastal, mil natsiarmee Leedu üle võttis ning
tuleveik oli hägune, lausus autori emale, et leedulastele ei kujuta see endast mingit kahju, küll aga
4
Ibid, lk 83
5
Ibid, lk 86
6
Ibid, lk 330
7
Ibid, lk 177
juutidele8.
Eidintas ei jäta puudutamata ka lahtisi otsi ning lahkab ka holokaustijärgseid juutide ja leedulaste
suhteid. Mõtestatum ja tõsisem uurimine nende üle hakkas alles pärast Leedu taasiseseisvumist.
Koolihariduses on holokaust õppuritele teatud astmes alati õppekavas ning see näitab riigi eesmärki
sellest rääkida, et tulevased põlved õpiksid vigadest. Neid vigu ei varjata ja neid püütakse igati esile