"juustuviilaku" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Me ei tegele just süütute asjadega.» «Tasemini, magister! Ma aiman seda isegi,» ütles Charmolue. «Kuid mis parata, tuleb ometi tegelda ka hermeetikaga, kui oled ainult vaimuliku kohtu -kuninglik prokurör, kelle palk on aastas kolmkümmend Tours'i taalrit. Ainult kõnelgem tasa.» Sel silmapilgul ulatus Charmolue teritunud kõrva mingi matsutamine ja närimine kolde all. «Mis see on?» küsis ta. Oma redus tüdinenud ja igavust tundev skolaar oli leidnud vana leivakontsu ja hallitanud juustuviilaku, kohe nende kallale asunud ja oma lohutuseks einetama hakanud. Et ta väga näljane oli, siis matsutas ta närides kõvasti iga pala, ja see ajaski prokuröri ärevile. «See on mu kass,» ütles ülemdiakon kähku, «sööb hiirt.» Seletus rahustas CharmolueM. «Tõepoolest, magister,» vastas ta aupaklikult naeratades, «kõigil suurtel filosoofidel on oma koduloomad olnud. Mäletate, mis Servius * ütleb: Nullus enim locus sine genio est.»