Naer totalitaarse filosoofia vastu.
1
Küsimusele, miks toimus nõukogude ideoloogia krahh nii tormiliselt vastab Stolovits, et nii
juhtus paljuski seepärast, et selle ideoloogia ebanormaalsust kui mitte öelda absurdsust tajus
suur hulk neid, kes olid sunnitud seda ellu viima.
Muidugi ei sündinud totalitaarse filosoofia pihta sihitud naer üksnes filosoofide seas. Ammu
enne perestroikat rääkis rahvas, et nõukogude inimeste lahkamisel leitakse nende maksast
alati ÜK(b)P ajaloo lühikursust. Kõrgemalt poolt juurutavast filosoofiast oli kõrini paljudel
teadlastel, keda ikka ja jälle mõnitati kui ,,idealiste-ebateadlasi" küll geneetikas, küll
küberneetikas, küll kõrgema närvitalituse füsioloogias, küll füüsikas. Naer pakkus lõõgastust
kirjameestele ja kunstnikele, kes ägasid partei juhtnööride ja direktiivide käes, mis muutusid
partei siksakilise peajoone igas kurvis, kuid olid igal üksikul etapil kõigutamatud.2
Muidugi oli ka naer eri aegadel erinev. 1920