Eduard Ahrens oli ,,Tallinna murde eesti keele grammatika" autor. Keelenähtuste analüüsil võttis Ahrens aluseks eesti rahvakeele süsteemi. Ahrens pidas eesti keelt soome keele tütreks ja et just soome keele abil saab teha vahet pikkade ja lühikeste häälikute abil. Uue kirjaviisi juurdumine võttis siiski kaua aega. Alles 1870. aastatel hakkas see levima, kui Eesti Kirjameeste Selts hakkas seda oma väljaannetes kasutama. F.R. Kreutzwald kirjaviisi juurutajana 19.sajandi teisel poolel suurenes eesti keele prestiiz. Rahvusliku liikumist mõjutas oluliselt Kalevipoja autor Friedrich Reinhold Kreutzwald. Kreutzwald arendas teadlikult eesti keele sõnavara. Samas ka loos ta palju liiteid juurde. Eesti keele teadusliku uurimise algus Esimene professionaalne keeleteadlane, kes uuris eesti keelt ja tema grammatikat teaduslikult, oli Fredinand Johann Wiedemann. Mihkel Veske oli esimene eestlasest keeleteadlane ja eesti keele süvauurija.
uue loojad nagu sünnieepika heerosed , samuti mitte meretaguste aarete otsijad ja naiste vallutajad seiklus- ja kangelasrunode sangarite kombel, vaid igivanade teadmiste hagejad Toonelas, vastujõududeks surnud või võistlevad samaanid. Kristlikke jooni ja fantaasiaaineid Ristiusu levimine Soome, Karjalasse ja Ingerisse oli pikaajaline ja mitmeastmeline protsess. Surnute põletamise taandumine hauamatuse ees, ristiretked. Paikkondlikud erinevused: uue usu juurutajana osutus ida kirik sallivamaks kui lääne oma. Ristiusu mõju on selgesti näha jutustavas runos "Lemminkäise surm". "Looja laevaretk" - üks vanem runo on töödeldud uuesti-luuletaja nõuete kohaselt. Tugevad piibellikud jooned ja kristlik tendents. Runo võib pidada legendiks. See on uus versioon igivanast Marduki ja Tiamati, Jahve ja Leviaatani või soomepäraselt kotka ja suure haugi, Väinämöise ja suure haugi võistluse müüdist.