Tõde ja Õigus II Terve tekst
oma tuld vaka alla peitnud, vaid on oma jõu, mis murdis Vargamäel sõnnikuhargi varsi, nagu
oleks nad peerupilbastest ja ei mitte sitkest ja näsust sookasest, on oma jõu sinu auks ja sinu
kalli sugurahva kuulsuseks viinud kaugele võerale maale ja võera rahva hulka, kus maksetakse
selle eest niipalju raha, et meie võime Vargamäele ehitada selle linna, kellest sa meile rääkisid,
kui me üheskoos raiusime mättaid, juurisime pajupõesaid ning kiskusime vaevakaski vikati eest
risust. Ja ei mitte, et mina tahan muu asja peale mõelda, vaid ainult selle peale, et mina olen
Vargamäelt tulnd ja tahan ka sinna tagasi minna. Ja kui ma ükskord suren, siis teen omale
Jõessaare ilusa haua ja panen talle raudaia ümber ning pika torni ristiga peale, mis hiilgab
päikese käes, kui helisevad karjakellad ümber ning kui linnud laulavad. Ja kodust teen sinna
annaabi.ee 
