Meditsiiniajaloo konspekt
Nt suhtumine enesetapjatesse
neid peeti ebapuhtaiks, mis omakorda tähendas, et ka nende puudutamine, nende
asjade puudutamine ei olnud soovitav. Samas vajas iga selline oletatav
enesetapujuhtum uurimist ning nagu tänapäevalgi, ei tohtinud enne kriminalisti
saabumist midagi sündmuskohal puudutada näiteks ei tohtinud vees hulpivat keha
välja võtta veest, või poodut silmusest. Sama kehtis ka traumade puhul.
Põhimõtteliselt pidid nt ka vigastatud ootama, kuni juurdlusorganid asja üle vaatavad.
Lisaks võis mõnes juhtumis tunnistajaks jäämine kujuneda suhteliselt ebameeldivaks
elamuseks piinamine oli toona juurdluste läbiviimisel küllaltki tavaline nähtus ning
polnud kindel, et mitte näiteks tunnistaja suhtes ei soovitud seda rakendada.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et esmaabi hakkas jalgu alla saama alles XVIII sajandil, mil
tekkisid teatavad vetelpääste alged Pariisis, Amsterdamis jne, paigaldati jõgede
äärde päästevahendeid.