Kasvatus eri kultuurides
Sõnasse suhtumine oli loodusrahvastel eelkõige sakraalne. Sõnamaagiat tunti ja kardeti. Tohutut hulka
lausumisi, loitse, pühasid sõnu ei tohtinud alati tarvitada, sest nende kohta kehtisid mitmesugused tabud,
mida kardeti ja mille võimule loodeti. Sõnaväge mäletati ja sõnadega ümberkäimist õpetati maast
madalast lastelegi. Me ei tea täpselt, kui kaugele ulatub nõue kontrollida oma sõnakasutust. Millal juba
kehtis karistus sõnutsi kurja jõu juurdekutsumise eest, valetamise või sõnamurdmise eest?
Muinasrahvastel oli tuntud väga tugeva väega sõna loits. Loitsud toimisid ja distsiplineerisid. Loitsud
olid enamasti salastatud, nad kuulusid tarkade valdusse ja olid nende "sõjariistad". Sõna sakraalsus
väljendus nii palvetes kui ka tänuhümnides, mida tunnevad kõik rahvad ja mis hämmastavad meid oma
emotsionaalsuse, täpsuse ja jõulisusega. Nendes loitsudes-palvetes oli tegemist eriti kontsentreeritud
annaabi.ee 
