Alo Paju
"Aare" ei ole Paju
debüüt, ent BAASilegi tundmatu kümnenditagune "Muinaslugu" (Metsarada 1997) on
tänaseks päevaks röögatu rariteet.
Aare on vormingult lühiromaan, sisaldab mitte-enam-algaja autori kümne aasta
töö ometi rohkem vahvaid ideid kui mõni antoloogia. Tõsi, osa neist on tänaseks juba
lauskliseed, seega on natuke kahju, et "Algernoni" toonane toimetus enne sajandivahetust
teose esimest versiooni avaldamiskõlbulikuks ei pidanud, samas aga on viimistlemine,
juurdekirjutamine, settimine ja ehk ka kirjastamisprotsess koos toimetamise ja
korrektuuriga lõpptulemusele ainult head teinud. Stiil on Pajul endiselt muhe, kui ehk
mõnevõrra täiskasvanulikum, elutargem, kibedam. Huumor on samuti mustemaks läinud.
Eellugu
Raamatu lugemise lõpptähtaeg hakkas kohale jõudma ja ma teadsin, et ma ei
tohiks sellega hilineda, vaatamata sellele, et mul hetkel peresisene kriis on, läksin
annaabi.ee 
