V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Kas tuli see nõrkusest või meeleheitest, kuid Gudule ei
pannud vastu. Timukas tõstis tütarlapse õlale ja veetlev olend vajus graatsiliselt
pooleksmurdununa ta suure pea kohale. Siis tõstis ta jala redelipulgale, et üles minna.
Sel silmapilgul avas maas kössivajunud ema äkki silmad. Kohutava näoga hüppas ta püsti
ja tormas hääletult timuka käe kallale nagu loom oma saagi kallale ja lõi hambad sisse. Kõik
see sündis välgukiirusel. Timukas karjatas valust. Juurdejooksnud soldatid vabastasid vaevu
ta verise käe ema hammaste vahelt, kes ikka veel vaikis. Õnnetu tõugati hoolimatult eemale
ja võis näha, kuidas ta pea kõvasti vastu täna2
8
5
481
vakive langes. Ta tõsteti üles, aga ta langes jälle tagasi. Ta oli surnud.
Timukas, kes tütarlast lahti polnud lasknud, hakkas mööda redelit üles ronima.
II. «LA CREATURA BELLA BIANCO VESTITA»* (Dante)
Kui Quasimodo nägi, et kong on tühi, et mustlastüdrukut enam seal. pole, et sel ajal, kui ta