Eesti Arhitektuur I. Lk 142 6 Helme, Mart ja Säre, Peeter. Eestimaa kirikute teejuht. 7 teekonda- 100 kirikut. Lk 13 2 seisvana püstitatud Peter August von Holstein-Becki hauakabel 18. sajandi teisest poolest. Vestibüül, garderoob ja teised muuseumi-kontserdisaali kaasaegsed abiruumid asuvad kõik pikkihoone põhjakülge ääristavate kabelite ette ja osalt alla rajatud maa-aluses juurdeehitises.7 Kunagisele algpikihoonele lisandunud kabelite püstitamisele järgnes koori ja pikihoone radikaalne ümberehitamine, läänetorni etapiviisilised kõrgendamised ja endiste väiksemate kabelite laiendamine või siis ajakohasemale arhitektuurile vastavatega asendamine.8 Algkiriku torni dateerimine jääb 13. sajandi lõppu ning praeguse torni ehitust alustati 1350. aasta paiku. Torni dateerimisel saab määravaks fakt, et pikkihoone lääneseinas, umbes
Wrighti välja arendama täiesti uut kontseptsiooni. Ta lõi lihtsa, hermeetiliselt isoleeritud telliskivihoone, mille olulisim osa oli kogu hoone kõrgune aatrium, kuhu valgus paistis läbi klaaskatuse. Ümber aatriumi paiknesid viiel korrusel avatud galeriid, mida valgustasid aknad. Trepid paigutas ta nelja trepitorni, mille ta hoone peakorpusest eraldas. Garderoobid, tualetid ja puhkeruumid asusid kolmekorruselises juurdeehitises. Larkin Building oli esimene büroohoone, mille õhuvahetus toimus täielikult kliimaseadme kaudu. Wright projekteeris ka kogu hoone sisustuse, mis oli paljuski uuelaadne: büroomööbel oli valmistatud terasest; metallist dokumendikapid olid ehitatud tellisseinte sisse, klaasuksed olid paigutatud metallraamidesse ning põrandad olid valatud magnesiidist4. Uus oli ka idee tualetipotid seinte külge riputada, et põrandaid saaks kergemini puhastada
annaabi.ee 
