Jaan Kaplinski
romantiline inimene, ütles Andres Ehin. Laps, ütles Kaplinski enda ja üldse kõigi meeste
kohta ise hiljuti intervjuus.
Tahes-tahtmata on luuletaja natuke naiivne ja alasti oma naiivsuses. Sa oled selles
maailmas alasti. Aga ma ei jaksa selles kurjas maailmas enam alasti olla."[8] Siiski ta on
jaksanud, ja korduvalt. On ilmunud hulk tekste, mille kohta pole üldse vale öelda "Kaplinski
uued luuletused". Kuid tõsi on, et pärast kogu "Sõnad sõnatusse" (2005) ning Loomingu sama
aasta juuninumbrit pole Kaplinski minu teada kuskil uusi luuletusi avaldanud.
Olen ühte meelt Ain Kaalepiga, kelle jaoks Kaplinski on ennekõike luuletaja, ning kõik ta
arvukad teised tegevused tulevad luule järel. Või luulega seoses, luulest lähtuvalt,
täpsustaksin. Pealegi on Kaplinski mu lemmikluuletaja.
Kogu Kaplinski luule on tugevalt heliline, auditiivne. Haikude puhul tuleb see helilisus
eriti esile. Iseäranis meeldib Kaplinskile muidugi vaikus (mis ei tähenda sugugi tingimata heli
annaabi.ee 
