Jutuke - Isemoodi roos
ohutuse ta mõtles vaid oma tiivulisest armastusest, lootes, et just tema on pilvede vahel. Ta
peas kajas jällegi klaver oma muutumatu laitmatusega, puhta lapseliku armastusega, niisama
hella, kui esimesed lumikellukesed aprilli alguses.
Atmosfäär muutus: tormiline tuul rebis pilvi ja nende sees vähklevat kogu, pillates viimast
kui õlekõrt õhukihtide vahet. Poiss nägi neidsamu nii tuttavlikke halle tiibu, tumedat
juuksevihku, ebainimlikku väega kehaehitust... Kuid midagi oli valesti, sest vabaks lendamise
asemel langes ta ingel kivina mere hukutava kooriku poole kokkupuude olnuks kõige lõpp.
Mõtlemata tagajärgedele astus noor armastaja mere põhjatusse sinasse, mis ta vähehaaval
endasse haaras, kiirustamata, nii kuis ranna tasane järsak vett sängitas. Lained summutasid
hüüde, taeva poole lahtisirutatud käed said tunda soolase vee tera lahtimängitud haavades,
annaabi.ee 
