Tõde ja Õigus II Terve tekst
peened sinised sooned. Naerdes muutub otsaesine nagu veel kumeramaks ja siis ei suuda
naergi seal peatuda, mis valdab muidu kogu nägu, kogu olevust, -- niisugune imelik otsaesine
on Ramildal. Ja sedagi näeb Indrek alles nüüd. Muud ei näe ta midagi, ehk olgu siis, et peent
kaela, milles tunduks nagu tuiksoone lööke, sest madalamale pole Indreku pilk kunagi
langenud, kas häbi või kartuse pärast, mõni seda teab. Iseasi, kui vaadata selja tagant, siis küll,
sest seal näeb ta juuksetompu, mis peenele kaelale nagu liigseks koormaks, näeb labaluid
liikumas riiete all, näeb kitsaid õlgu ja nõrka keha, mis tunduks imelikult pikana, kui talle piiri ei
paneks pisut liiga rasked puusad, kust pilk kargab kärmesti jalgele, pahkluile, et näha, kas need
on küllalt tugevad kandma nendele laotud koormat. Aga Indrek arvab, et jalg oleks võinud olla
tugevam ja kindlam, kui juba kord on antud niisugused puusad, sest muidu saad millegi pärast
annaabi.ee 
