Venust" Louvre'is. Esialgu peeti kuju autoriks Praxitelest, kuid alusplaadil oleva pealiskirja järgi peetakse skulptoriks nüüd Alexandrost Antiookiast. Skulptuur leiti 8. Aprillil 1820-ndal aastal Egeuse mere saarelt Míloselt. Leidjateks olid kreeka talupoeg Yorgos Kentrotase ja Prantsuse mereväe nooremohvitser Olivier Voutier. Skulptuur oli leides kahes suuremas tükis , torso ja draperiiga kaetud jalad, peale selle leiti mitu väiksemat kuju juurde kuuluvat fragmenti (juuksekrunn). "Milose Venus" kujutab pikemat kasvu naist (ilma alusplaadita umbes 2,02 meetrit), kes toetub paremale jalale, vasak jalg ettepoole kõverdatud. Vasak jalalaba on kadunud. Puusi ja jalgu katab draperii ning juuksekrunn on kinni seotud paelaga, mille pikad otsad ripuvad seljal. Materjalina on kasutatud Parose marmorit. Algselt olid kuju ülemine ja alumine osa ühendatud metallist tappidega, mis kinnitati puusade juures. Kinnititeks kasutati pliitükke, mis
Heraklese skulptuurid). Ikonograafia ei olnud veel täielikult paika loksunud, kuid ometi jõudis välja kujuneda Buddha-tüüp, mis sai eeskujuks järgnevale traditsitsioonile kogu Aasias: korrektne Dhjanasana iidne transisoleva jooga poos; käeasend Abhaja-Mudra; parem õlg on riietusest vaba; peas väikesed vasakult paremale keerduvad lokikesed; tahtejõudu väljendav ülahuul ja juba eespool mainitud juuksekrunn, kolmas silm ja suured kõrvalestad. Ühe kõige traditsioonilisemalt ja samas haaravamalt kujutasid Mathura kunstnikud puunümfe jaksisid, mis kujutasid endast vastandit Buddha askeesi-ideaalile ja olid sellisena budismi sisselülitatud. Jällegi võib rääkida vaimse ja meelelise ühendusest India kultuurist. Rõhk sensuaalsele ilule ei piirdunud ainult jaksisitega, vaid leidis kasutamist ka mujal - nii religioosseid kui ka argiseid teemasid kujutades. (nt donaatorite kujud
annaabi.ee 
