. » «Mis! Kurttumm ütles seda kõike?» Huck oli teise hirmsa vea teinud! Ta püüdis küll igati ettevaatlik olla, et vanamees ei saaks mingit märku sellest, kes see hispaanlane tegelikult oli, ometi näis tema keel otsustanud olevat teda kõigist püüdeist hoolimata hätta saata. Ta tegi mitu katset kimbatusest välja rabelda, kuid vanamehe silm valvas teda pidevalt, ja ta tegi vea vea järel. Viimaks ütles ueilslane: «Poisu, ära karda mind, ma ei puudutaks miski hinna eest maailmas juuksekarvagi su peas. Ei; ma kaitseksin sind -- ma kaitseksin sind. See hispaanlane ei ole kurttumm, sa rääkisid selle kogemata välja, ja nüüd ei saa sa seda enam tagasi ajada. Sa tead sellest hispaanlasest midagi, mida sa tahad saladuses hoida. Usalda mind, ütle mulle, mis see on, ja usalda mind -- ma ei anna sind ära.» Huck vaatas hetke vanamehe ausatesse silmadesse, kummardus siis ettepoole ja sosistas talle kõrva: «See ei ole hispaanlane, see on Indiaani Joe!»
leidnud kuski nii head võttepaika kui just Molli läheduses. Virutad ta paar korda lumme ja siis tuleb niisugune lahmakas, et Molli aina imestab, Molli aina ahaatab ja ohootab, kiljatab ja naerab. Mõnus pehme tundmus asus liikmeisse nõnda töötades. Selles tundmuses oleks nagu Mauruse poiste tsirkuseuima või luulevaimustust. See on nii hea, et ta voolab mingisuguse eriliselt pehme ja painduva ainena kõigisse ihuliikmeisse, kogu kehakoesse, imbub kõigest läbi, tungib tulvil nagu igasse juuksekarvagi, aurab riietessegi, sest millega muidu seda seletada, et on nii pööraselt magus ja võluv, kui kiires töös puutuvad Molli ja Indreku riided või kui tuulepuhang viskab ühes kerge lumega Indrekule näkku ka neiu juuksesalkude otsad, mis ei taha kuidagi kinni püsida. Öeldagu mis tahes, aga lumevedu nõnda vargsi kuski linnatänaval on kirjeldamatu lõbus, ja inimesi, kes seda tööd võivad teha. tuleb ainult kadestada. Kui Indrek härra Mauruse
annaabi.ee 
