V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
üle selle kõige laotunud ilmest, mis oli tigeduse, imestuse ja kurbuse segu. Eks katsugu seda
tervikuna kujutleda, kes saab!
Vaimustus oli üksmeelne. Tungiti kabeli poole. Sealt toodi üldise võidutsemise saatel
õnnelik narride paavst välja. Aga just siis tõusis imetlus ja üllatus kõrgeimale tipule.
Grimass oligi ta tõeline nägu.
47
Pigemini kogu ta isik oli mingi grimass. Matsaka pea peal kasvasid punased
juukseharjased, õlgade vahel oli päratu küür, millele eespool vastas pugu; sääred ja kintsud
2
6
olid nii võõrastavalt kiiva kasvanud, et jalad ainult põlvedest kokku puutusid, eestpoolt
vaadatuna paistsid nad kahe vartpidi kokku pandud sirbi moodi; jalalabad ja peod olid
ebaloomulikult suured. Ja kõige selle vormi-tuse juures oli kogu ta kujule siiski omane
mingi hirmuäratav tugevuse, nobeduse ja julguse ilme. Ta oli imelik erand põlisest