A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Lõpuks kuulsin nii tuttavat ukse
avanemise ja sulgumise häält. Vaatamata paksule vaibale kuuisin, kumas põrand kriuksus
sammude all. Ja vaatamata pimedusele nägin varju lähenevat oma voodile.»
«Rutem, rutem!» hüüdis Felton, «kas te ei näe, et iga teie sõna põletab mind nagu
sulatina!»
«Siis,» jätkas mileedi, «võtsin kokku kogu oma jõu, meenutasin, et kättemaksu või
õigemini kohtumõistmise tund on tulnud. Tundsin ennast teise Juuditina. Võtsin ennast
kokku, käes nuga. Ja kui ta oli jõudnud minuni ning sirutas oma ohvri otsimiseks käed,
lõin valu- ja meeieheitehüüdega noa talle rinda.
Neetud! Ta on kõike arvestanud: tema rind oli kaetud soomussärgiga ja noaots
murdus.
«Ah nii!» hüüdis ta, haaras mu käe ja kiskus ära relva, mis mind nii halvasti oli
teeninud. «Te kipute mu elu kallale, kaunis puritaan. See pole ju enam viha, vaid lausa
tänamatus! Noh, rahunege, mu ilus laps! Arvasin, et olete muutunud leebemaks
annaabi.ee 
