Traktaat lex talionis'est Hugo Grotiuse "Sõja ja rahu õiguses"
Retsensioon
Käesolevas töös retsenseerin Juri Apresjani artiklit, mis käsitles Hugo Grotiuse traktaati
lex talionis'e printsiibist tema suurteoses "Sõja ja rahu õigus". Suurteos ise sisaldab küll kolme
raamatut, milles selgitatakse loomu-, rahvaste -ja avaliku õiguse olemust, ent lex talionis't on
mainitud II raamatus, 20. peatükis.
Lex talionis - see on üks keskseid kättemaksu ideid, mis väljendus juudikristlikes
õpetustes. H. Grotius puudutas seda mõistet loomuõiguspraktikast rääkides. Nimelt ta leidis, et lex
talionis't oleks olnud võimalik rakendada siis, kui kurjategija sooritas mõrva ning riigis puudus
toimiv ja õiglane kohtupidamine.1 Seega võib sellest järeldada, et H. Grotiuse hinnangul oli inimene
võimeline tegema läbinägelikke otsuseid st kohaldama omakohust ning tegema vahet heal ja halval.
Sellest tulenevalt omakorda järeldub, et H